Tuba

 Emma Donoghue

Pisikese poisi jutustus oma elust. Esimene pool raamatust räägib tema ja ema elust Toas. seal teevad nad emaga kõiksugu asju, mängivad ja loevad raamatuid, söövad ja pesevad. Poiss jagab maailma päris asjadeks (tema ja emme, ämblikud, sipelgad ja muu, mida ta toas ka päriselt kohanud on) ja asjadeks, mis esksisteerivad vaid telekas teistel planeetidel. Jah, just ... Sest toast välja pole see 5aastane poiss kordagi saanud. Ja tema 27aastane ema on ka juba ammu vaid selles toas kinni. Tuba ise on lukustatud aiamajake, vaid väike katuseaken välismaailmaga kontakti hoidmiseks. Sealt paistab vahel sisse Jumala kollane nägu. Õhtul pärast kella üheksat käib neil külas Vana Pagan ja kriuksutab voodit.

Nende igapäevasesse rutiini tuleb muutus kui ema otsustab valed kustutada ja jutustada poisile välismaailmast. Ta jutustab sellest, et ta rööviti ja Vana Pagan hoiab teda kinni. Ja maailm on hoopis suurem ja laiem kui nende pisike tuba. Seda on raske uskuda. Aga tuleb uskuma hakata ... Eriti pärast põgenemist, sest siis tuleb kõige sellega ka harjuma hakata. Raskeks osutuvad meile nii tavapärased asjad, trepist kõndimine, kauguste tunnetamine. Turvatunne on õrn ja koduigatsus suur. 

See raske teema on läbi Jacki kirjelduse nii vahetu ja südamlik. Miski pole ebanormaalne, mis nende elus on, sest see on ju nende elu. Ja iga laps õpib ennast ümbritsevat tundma analüüsimata, võttes omaks seda mis on nii nagu see on. Ainult ümber harjuda on raske. 

Raamat on lõputult hea, lugesin ühe jutiga läbi.