Minu Alaska

Maria Kupinskaja

Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast

Üldiselt jättis raamat mulle positiivse mulje. Ometi oli see algusaegne minu-sarja raamat ja tunne, et see pole raamatuks kirjutatud, vaid justkui blogisissekannete ümberjutustus, saatis pidevalt. Kas see oligi Alaska? Need koerad ja see elu? Jäi tunne, et midagi ju peaks veel olema. Aga samas, see mis oli, oli põnev ja erinev. Seetõttu (et on nii erinev) oli ilmselt ka väga täpseid seletusi ja kirjeldusi koertest ja händleri tööst. Pean tunnistama, et need lõputud rakmetejutud hakkasid end kordama. Üldiselt oli aga autori stiil täitsa mõnus, vaid kohati ülepakutud. Liiga tihti mainiti nimeliselt inimesi, kes siis sinnapaika jäeti. Poleks vaja olnud. Oleks piisanud tiitlist "sõber" või vahel oleks võinud hoopis mainimata jätta. (Kuigi sõbral on kindlasti hea meel, et tema nimi raamatus sees :D) Ma ei tea, palju toimetajal tööd oli, aga oleks vist võinud hoolikam olla. Apsakaid tuleb ikka ette, aga "emotsioonide karusell" on mu meelest selline lasteaialaste viga ... (Või oligi see äärmiselt peen vihje eelnevale grislikaru loole?) Autor jättis igatahes kogu raamatu jooksul väga sooja ja mõnusa tunde. (See, et autor mulle sümpaatne on, on suhteliselt harv juhus ...)