Janika Tamm
"Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi."
Üle pika aja sain raamatukogus jälle jaole kui raamatujärjekord minuni jõudis. Ma nüüd juba valin ka, milliseid "Minu" raamatuid lugeda. Varem eriti ei valinud, kui siis vaid riigi nime järgi. Nüüd aga loen uute raamatute katkeid kirjastuse kodulehelt ja sain aru, et seda raamatut ma tahan lugeda. Ei pidanud pettuma.
Jälle tundus mulle, et ma ei lugenud mitte midagi uut. Vabatahtlike pettumusi süsteemis olen jube ennegi kuulnud, Aafrika vaesus ja nälg on nii hoomamatud, et kujutan neid ette küll, aga ilmselt lõpuni ei mõista. Ja siis need inimesed, kelle mõttemaailm on nii-nii teistsugune, sh see teie, valged suhtumine. (Olen ise kuulanud ühe kongolase energilist ettekannet Kongo raskest olukorrast kolonisatsiooniaegadel ... aga tõesti ei suutnud samastuda tema pideva teie, valged taustal ... Oleks ka tahtnud küsida (nagu autor küsiski), aga kas sa tead, et ka meid, valgeid on okupeeritud? Ja-jah, mingi eestlase ohvriuhkus jälle lööb välja. Aga tegelikult oleks mulle kõneleja sellest ilmselt aru saanud ja osanud vastata ka ... erinevalt kaugest Keenia mehest.) Aga lood olid head ja jutustamist väärt. Loodan, et see on taas kord raamat, mis avab paljudele maailma, kuhu nad ise kunagi ei jõuaks. Et see raamat muudaks inimlikeks inimesteks need, kes on meie jaoks liiga tihti need, kes ootavad, et banaan pähe kukuks ja mõni tragim ehk smugeldab end laevaga Euroopasse ka. Jah, ma tean, et üldistan siin julmalt Aafrikat, aga usun, et keskmine eestlane on umbes sama võhiklik kui mina.
Mulle meeldis, et raamat polnud lootusetu. Hoopis vastupidi, lootust oli ses raamatus väga palju. Vähemalt selle raamatu valguses tundub, et süsteemivigadest hoolimata on võimalik kogukonda arendada ja inimesi harida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar