kevad ja suvi ja

Tõnu Õnnepalu 

"Seni kui mu armastus kestab,

ma kirjutan nüüd Sulle seda raamatut.

Ja kui mu armastus on lõppenud,

siis ma olen surnud

ja see raamat on pooleli"

Õnnepalu kirjutab eessõnas isegi, et esialgu ta ei plaaninud seda raamatut avaldada. (Pean möönma, et raamatu alguses tekkis mulgi küsimus miks?) Päeviku vormis raamatu kirjutamise idee tuli kirjastuselt ja suure tuhinaga valmis Õnnepalul siis "Flandria päevik". Sellest raamatust oli tal arusaadavalt raske lahti saada ja uued katsetused näisid vanades mõtetes liialt kinni olevat. Nii otsustas ta algatuseks lähenemist muuta - kirjutada luuletusi.

On nad nüüd luuletused või mitte, aga lühidad ja luuletuslikud küll. Aprillist detsembrini, iga päev üks luuletus vaid üksikute lünkadega. Protsess, kujunemine, sisseelamine, lahtilaskmine. Raamatu arengut on igati tunda. Olles raamatuga poole peal, kõlas mul peas vaid paar head lauset. Ülejäänu oli taust, hajuv, udune ... Mitte just tühi, aga mitte ka täielik. Raamatu arenedes, sügise lähenedes hakkas üllatavalt (millegipärast sel hetkel tõesti üllatavalt) tihti ja tugevalt ilmuma vanaduse ja surma motiiv. Surm ja vanadus (Õnnepalu oli kirjutamise ajal 45!) on neis ridades väga tihedas seoses. Äärmine vanadusvalu. Neist luuletustest jäid juba mitmed mind kummitama. Lõpuks tuleb sisse hoopis armastuse teema. Kättesaamatu, möödunu, vahel isegi olematu armastus ... Hea.

Ma üldiselt ei loe luuleraamatuid algusest lõpuni, pigem võtan kätte ja loen jupiti ja juhuslikult, mitmeid kordi ikka üle ja üle. Ka seda raamatut võib lugeda kui luuleraamatut, ent see raamat oli minu jaoks tõesti raamat, tervik, oma alguse, keskpaiga ja lõpuga.