Arved klaariks

Lydia Davis

"... aga teisalt, kui keegi ütleb: ma armastan sind ka, siis kõlabki see tavaliselt natuke loiult, sest ta ütleb seda vastu, ehkki ei mõtle seda tõsiselt, ja häda on selles, et ma ei saa mitte iialgi teada, kas ta mõtles seda tõsiselt, või järsku ta kunagi ütleb mulle, kas ta mõtles seda tõsiselt või ei, aga praegu pole selle teadasaamiseks mitte mingit moodust ja ma kahetsen, et ma seda tegin, see oli lõks, millesse ma ei kavatsenud teda püüda, ma saan aru küll, et see oli lõks, sest ma tean, et kui ta poleks üldse mitte midagi öelnud, oleks ka see haiget teinud, justkui võtaks ta minu käest midagi, lihtsalt võtaks selle vastu ja omalt poolt midagi ei annaks, nii et ta tõesti pidi, kas või ainult selleks, et minu vastu lahke olla, ta pidi seda ütlema ja praegu ma tõesti ei tea, kas ta mõtles seda tõsiselt."

Lühivormid paeluvad mind üllatuslikult üha enam. Luule niikuinii, aga viimasel ajal ka jutud. Need peavad olema palju täpsemad ja kontsentreeritumad kui romaanid, palju süvenenumalt kirjutatud. Romaanis võid olla siin-seal hajevil, üldmulje ei kannata paarist kohast. Jutu puhul tuleb olla täpne igas hetkes. Midagi ei tohi olla üle, midagi ei tohi olla puudu.

Teine asi, mis mind paelub on igapäev, lihtsad inimesed. Õigemini lihtsalt inimesed. Siin ongi erinevad jutud erinevatest inimestest. Enamasti on peategelased veidi veidrad, aga mitte rohkem kui igaüks meist. Ja nad analüüsivad end lõputult, ennast ja oma elu. Nagu meiegi tihti ... Et mis läks valesti ja kas kõigel üldse on mingit mõtet.

Ilmselt langes kõik kokku: teemad, hea meeleolu, rannas lugemine jne. Igatahes sobis mulle praegu 100%. 

Minu Reykjavík

Tui Hirv

Kõik on kaasas

Island on mulle alati põnev tundunud. Selline idülliline saar keset tühjust. Väike rahvas oma iseolemises. Vallutajaid ja valitsejaid on ka muidugi, aga ega neidki liiga palju ei huvita, nendegi jaoks on kuskil kaugel ja eemal. See on andnud islandlastele erakordse võimaluse oma elu elada.

Muljeid muinasjutumaast. Sest kuidas muudmoodi nimetada seda, et neil ongi kõik võrdsed. Et nende süsteemid toimivad. Et hoitakse rahvast ja kultuuri. Et kõik inimesed on olulised. Et probleemidega tegeletakse. Et ei ole mingeid norme ja nominaalaegu, vaid iga inimene ise teab ja ise teeb ja ise vastutab. Loodusest rääkimata. Seda viimast tuleb võtta tõsiselt. Nagu muinasjuttudes.

Väga palju muusikat ja muusikategemist, aga mitte pealetükkivalt ja kohe kindlasti mitte igavalt. Väga palju kala. Uskumatult palju ujumist. 

Tõesti tore lugemine.

Aasta Pariisis

Eia Uus

"Mul on vaja mäletada kõike, mis minuga toimub, sest ilmselt üsna varsti seda enam ei ole. Ma pean elama praegu, nagu oleks see kogu mu elu. Ma tahan olla parim mina, kes ma selles olukorras olla suudan ..."

Ilmselgelt tahtsin seda raamatut lugeda: Eia Uus kirjutas "Minu Prantsusmaas" põnevalt ja kaasahaaravalt ("Kuu külma kuma" küll alustasin, aga paistis, et selle teema ja stiil läksid minust mööda - 16aastasena oleks kindlasti sedagi nautinud), tegevus toimus Pariisis, peategelaseks minuvanune noor naine ja esikaas on lummav. Mida veel tahta? Kindlasti üks mõnus lugemine. Üks noor naine elamas oma unistust, elamas Pariisis. Mis saaks veel romantilisem olla? Mis saaks veel lähedasem olla? Ja ometi ... mis saaks veel klišeelikum olla? Oeh ... Järjekordne raamat, mille esikaas ja tutvustus on põnevamad kui raamat ise.

Eve kolib Pariisi, et elada oma unistust, st näha Pariisi. Kuidagi iseenesest kolib ta kokku oma ülemusega ja sama iseenesest kolib ka tema voodisse, neist saab paar. Ja siis tuleb keegi, kes lööb Eve jalust ja paneb ta kahtlema oma senises suhtes, armastuses ja kes teab milles kõik veel. Kuidas edasi? Kellega edasi? ... Seda imelikum on kogu loo lõpp, sest tegeikult polnudki vahet, et kellega ja kuidas ... 

Kirjeldused paarikese salajastest kohtumistest, kõrgepinges kallistustest ja kuumavatest kehadest, kuigi "juhtunud" pole midagi, on inimlikud ja siirad.  Ja ometi lugesin ikka äärmise ükskõiksusega. Inimesed, kes eitavad seda, mida nad teevad ("Me oleme kõigest sõbrad!") ega tea, mida nad tahavad ega julge otsuseid vastu võtta ... nii ... tavaline. Ja see lõpp, mis oli imal ood armastusele. Ja selles imaluses muidugi armas ja miks mitte, ka täitsa võimalik. Aga kogu selle eelneva segaduse taustal juhtus viimasel viiel lehel lihtsalt liiga palju. 

Kirjutatud oli ladusalt küll ja kohati huvitavalt, aga midagi ülihead ei leidnud ei loost endast, ega kirjutatust. Lootsin vist rohkem Pariisi. Lootsin rohkem sisu. Ma ei tea, sellised inimsuhted on alati nii banaalsed. Tuleb kirjutada väga-väga hästi, et see mõjuks hea ja puudutavana, mitte järjekordse suhtedraamana ... Päris suhtedraama polnud. Selle oma unistuste täitmise loo võtan siit kaasa küll. Vahel tuleb mõned asjad ... vahel mõned inimesed ja hetked ohverdada, et täita oma unistusi. Et olla edaspidi parem inimene ja mitte kibestunud. Aga seda liini oleks tahtnud tugevamalt ja pidevamalt tunda. See oleks võinud olla põhi. 

Minu Jeruusalemm

Heilika Pikkov

"Teda kuulates saan ma äkitsi aru millestki väga olulisest. Minu ankur, mis mind pinnal hoiab ega lase sihitult triivima minna, on pere. Ema Ksenial on selleks alati olnud usk. Need on kaks väga erinevat viisi, kuidas oma elu elada."

Ma olen seda raamatut (teadmatult) oodanud juba sellest ajast peale kui "Õlimäe õisi" vaatamas käisin. Nii oleks tahtnud teada tausta. Milline on Heilika ise ja milline on ema Ksenia väljaspool filmikaadreid. Mis elu see on, mida nad seal tegelikult elavad. Tuleb välja, et autor ise on ka alati tahtnud sellist taustaraamatut lugeda ja nüüd siis kirjutas selle.

Esiteks ongi selles raamatus dokumentaalfilmi tegemise lugu. Lugu sellest, kuidas autor ema Kseniaga kohtus, kuidas ta käis mitmel korral kloostris, kuidas lõpuks seal filmis ja kuidas selle kõige jooksul nad üksteisele avanesid ja neist kahest head sõbrad said.

Teiseks on muidugi lugu nunnadest ja nende elust kloostris. Vahel käis läbi mõte, et sellisel kohal (Õlimäel, kohas, kus Kristus taevasse tõusis) peaks olema midagi paremat. Pühendunumat, haritumat ... Just sellesse kloostrisse on nunnad kokku sattunud sajal erineval põhjusel ja usk pole tingimata olnud peamiseks tõukejõuks. Ometi nad seal oma elu usus elavad. Ja eks naiste kogukond on ikka naiste kogukond. Eriti kui nii palju erinevaid inimesi koos, ei ole isegi kloostris ainult õnnis rahu.

Kolmandaks on raamatus Heilika enda arenemise lugu. Inimeseks, tüdrukust naiseks, emaks. Selline inimlik areng, väärtuste muutumine ja kujunemine. Selle raamatu "minu" osa. Ja need elu nii loomulikud ja samas alati inimest muutvad sündmused nagu sünd ja surm on ka selles loos olemas.

Kirjutatud oli meeldivalt. Ei mingi suurteos, aga mõnusalt loetav ja eks huvi teema ja koha vastu andis ka häid emotsioone palju juurde. Mingi Jeruusalemma-igatsus tuli peale, mida varem pole olnud. Varem mõtlesin, et see oleks küll üks utoopiliselt äge koht, mida külastada, aga mingit erilist tõmmet polnud. Nüüd on. Mind väga paelub see mitmekesisus ja intensiivsus. Juudid, kristlased ja moslemid kõik ühe intensiivselt ühel kohal seda omaks pidamas. Väega koht peab see olema.

Palveränduri päevik

Paavo Kangur

Ma ei saa ise ka aru, miks mul on nii mittemidagiütlevalt negatiivse varjundiga muljed. Ma vist lihtsalt ootasin üle. Nägin, et oh, camino'st on raamat kirjutatud, seda peab lugema, see on kindlasti hea! No ei olnud. Rännuraamat, mis lubas mu viia teekonnale Santiago de Compostelasse, viis mu ainult mõttele, et igasugu asju ka trükitakse. 

Minu jaoks (ja ma rõhutan, et minu jaoks) oli see raamat täiesti mõttetu. Hoogsalt veini, hoogsalt jalutamist, vahele kirume Eesti ajakirjandusmaastikku ja hops, raamat valmis. Mingi sügavusega see teekond mind ei kõnetanud. Olid küll mõtisklused siin ja seal, aga no kohe ei haakunud minu mõtete ja arusaamistega. Kõik oli kuidagi pinnapealne. Muidugi oli kõik ka väga kiire, hops punktist A punkti B, vahele paar veidrat unenägu ja punkt. Nekst, pliis! Kuna raamatus jutustati eri inimeste lugusid, jäid nad kõik kuidagi kaugeks ja pinnapealseks ja avanematuks. Autor ise ilmselt jõudis mingitele taipamistele, muidu ju poleks seda raamatut sündinud, aga minuni see kahjuks ei jõudnud. Kui camino'st lugeda tahate, soovitan hoopis Tiina Sepa raamatuid. 

Märkmeid Eestist

Richard Millet

"Aga eks ole iga reis püüd klišeedest pääseda, et siis seda enam nende lõksu langeda või vähemalt leppida tõsiasjaga, et reisitakse ikka ainult enda sees, et tee on illusioon, et liikumatus varitseb meid ka reisipalavikus, et ainsana loeb illusioonide kaotamise hetk."

Need on tõepoolest märkmed. Katked siit ja sealt, pealinnast ja pärapõrgust (mis lõppeks on Eesti puhul üks ja seesama, vähemalt prantslasele). Seosetud killukesed ja veidi pikemad mõtisklused. Richard Millet on teinud omi märkmeid kahel reisil Eestisse, üks neist külmas veebruaris ja teine tormises mais. Tihti pole need aga Eestist, vaid lihtsalt Eestis. Juhtus nii, et autor mõtiskles omi mõtteid siin. 

Eesti kohta räägib ta enamasti eestlannade kehakumerusist, loodusest ja muusikast. Aga ta otsib (ja kahtlemata leiab) siit ka palju inetut, tarbetut ja õnnetut, nõukogudeajast jäänut, kapitalismist vaevatut jne. Samas ei ole arhitektuuri ja inimeste halluse kirjeldamine sugugi üdini negatiivne. (Eesti on siiski mingis mõttes paradiis ... kuigi ma täpselt ei taju, mida autorile see sõna võiks tähendada, ehk oli lihtsalt sõnakõlks.) Ükski negatiivne asi pole justkui Eesti kohta negatiivne, vaid märgib üleüldist Euroopa ja maailma langust. Või ka autori depressiivsust ja lootusetust. (Allakäigu tunnistaja, kes püüab enese eest põgeneda ja näebki maailmas vaid seda allakäiku ... ja tihti ka ilusaid naisi, aga neidki hetki varjutavad märgatud prostituudid.) Vahetevahel ikkagi üllatav, et ilu poolt katavad sinised silmad ja ümarad tuharad, lumi ja hundid ... Aga hallust ja allakäiku märgib ülejäänu - elumajad ja tänavad, linnaks nimetatud külad jne.

Aga nii üdini prantslase kirjutatud raamat. Inglasi, inglise keelt ja "amerikaniseerumist" (mis tema silmis võrdub ühtlustumise ja labastumisega) vihkab ta sama kirglikult kui provintsi. Prantslasena näeb ta end kindlasti mitmekesisuse kaitsjana. Aga olgu nende suurte keelte ja meeltega, kuidas on. Tahtku nemad, et nende keelt räägitaks ja mõistetaks. Eestlane seda vist ei talukski. Ei taluks, et massid kipuksid millegi nii intiimse kallale nagu seda on oma keel. Ja võib-olla seepärast jäi eestlane veidi varju ja elab oma salajast elu ette tõmmatud kardinate taga. Et igasugused ei tuleks meie õuele ...

Lõpetuseks võib vist öelda, et see, mida sa ütled, ütleb rohkem sinu enda kohta, kui selle kohta, kellest räägid. 

(Ah jaa ... mulle meeldis!)

Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

Agnès Martin-Lugand

Väidetavalt oli see raamat Prantsusmaal väga populaarne. Muidugi, pealkiri on suurepärane. Kahjuks on see raamatu parim osa.

Diane kaotas autoõnnetuses oma mehe ja tütre. Ta on terve aasta ennast juhtunu eest kodus peitnud. Nüüd on aeg eluga edasi minna, kui keeruline see ka poleks. Ja Diane läheb, vastumeelselt küll. Läheb Iirimaa kolkakülla. Seal loomulikult on ta sunnitud suhtlema paljude sõbralike inimestega ja ka oma erakliku ebaviisaka, peaaegu jõhkardist naabriga, kes teda pidevalt närvi ajab ja kes lõpuks polegi nii vastik, eks. 

Ma ei taha öelda, et see oli halb raamat, kuigi see ilmselt poleks liialdus. See oli raamatu kavand, äärmisel juhul mustand. Pole mingit juttugi "traagelniitide nähtavusest", see raamat on lihtsalt ja robustselt pealtpoolt kokku õmmeldud. Klišee klišee otsas kinni. Palju, palju, lihtsalt lõputult klišeesid küll inimsuhete, küll rahvuste kohta (väike habras pariisitar vs hiiglastest iirlased). Hüsteeriliselt abitu peategelane, seksimaias geist parim sõber, karm ja külm mees, kes vaikselt soojeneb. Oeh! Lõputult kasutut dialoogi, loogikaväliseid kohtumisi, lauseid, juhtumisi. Ma ei uskunud mitte ühtegi tegelast, nende inimlikkust. Kuigi lugu, lein ja eluga edasi minemine, peaks olema üdini inimlik. 

 Aga millegipärast lugesin raamatu ikka läbi, seega täiesti lootusetu polnud.