.

Ei mingeid rabavaid arvustusi. Märgin üles, et ei unustaks.

Täheselge, lumivalge

Joel Haahtela

"On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja mida on siiski veel igal sammul olemas."

Lugu mehest, kes jätab maha kodumaa Soome ja kolib 1889. aastal elama Pariisi, sealt edasi viib elu ta kaugemalegi. Lugu on kirja pandud päeviku vormis, katkendlikult (mõned päevikud on vahelt puudu). Lõpuks seotakse see ka tänapäevaga. 
Lugu armastusest. Paratamatusest. Vääramatust jõust, mille vastu sa ei saa ja millele sa tahtmatult allud. Maailma saatusest ja valust. Lugu elust. 

Väga õhuline ja ometi kontsentreeritud. See on Haahtela raamatutest siiani mu lemmik, kuigi juba "Elena" ja "Liblikakoguja" mind vaimustasid. "Täheselge, lumivalge" on lihtsalt luule. Korduvad motiivid pakkusid mõnusat äratundmist ja kerget naudingut. Liblikad muidugi, aga ka muu. Lugedes tuli meelde Baricco "Siid", midagi sarnast neis on.  

Seega kui midagi Haahtelalt lugeda, siis kindlasti seda.

"Ema ütles kunagi, et igas toas peab olema lill, midagi elavat, midagi, mis vajab kaitset ja mis kardab surma."
"Võib-olla olen kartnud, et mälestused kuluvad ära kui neid liiga tihti puudutada."
"Hommikutes on midagi õndsat, midagi, mida päev ei ole jõudnud veel ära rikkuda."
"Väikesed mured on väikesed kivid, need võib ära peita ja unustada. Suur mure ei mahu rusikasse."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar