Anna Soler-Pont
Raamat räägib kolmest orvust, kelle elud põimuvad Barcelonas. Indiast pärit Muna ja Sita on õed, kes lahutatakse noorelt ja kelle elud kulgevad väga erinevalt. Pärast vanemate surma satub Sita orbudekodusse, ent lapsendatakse siis Hispaaniasse ja ta kasvab üles täieõigusliku barcelonalasena. Muna peab samal ajal hakkama saama lapsorja ja teenijana, aga rabeleb end siiski lausa uskumatusse heaollu. Solomon on Etioopia poiss, kelle pere rebib lõhki sõda ja kes peab ellujäämiseks haarama igast võimalusest. Tema eesmärk on hästi õppida, sest just seda ta kadunud vanemad rõhutasid. Tänu sellele saadab teda edu, paljude teiste seas õpib ta Kuubal ja saab hiljem arhitektiks.
Esialgu paelusid mind loomulikult orbude lood, kirjeldused sellest, miks ja kuidas nad elasid nagu elasid. Erinevate kohtade olustikku oli kirjeldatud väga kaasahaaravalt, lugedes võis end tõesti tunda kas või Mumbai kisa-kära keskel. Muidu jäi aga kirjutus nõrgaks. Tundus, et rõhku oli pandud loole, mõttetutele (ja mitte headele, huvitavatele) detailidele. Mõtlesin mitu korda raamatu jooksul, et no milleks siin selline otsekõne. Näiteks rääkis jutustaja tegelaste ümber kõik vajaliku ära ja kogu otsekõne, mis tegelased vahetasid oli "Ma olen ka väsinud." ja "Jah, ma siis lähen.". No tõesti tundus ebavajalik. Eks need edulood tundusid ka veidi fantastilised, aga samas oli nende kõrval ju mitmeid teisi lugusid neist, kes ei pidanud vastu. Piisavalt tõepärane küll. Aga mitte piisavalt romaan. Mõtlema pani küll. Juurte üle. Selle üle, kuidas me ikkagi ennast identifitseerime ja kellena end näeme. Ja kas see kõik pole mitte üks väljamõeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar