"Ükskord
ma lugesin lehest sõna "piiririik". Nii nimetati seal seda maad, kust
ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei
saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga
piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste
puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui
sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki
poolt."
Ma
kartsin seda raamatut kaua ... Minuni jõudis ta juba siis, kui
avastasin Õnnepalu ja tema stiili "Flandria päeviku" abil. Otsisin siis
üles kõik tema teosed, nii Emil Tode kui Anton Nigovi nime all
avaldatud, ja "Piiririigist" olin varem kuulnud ka ... See oli kuidagi
müstilise auraga. Raamat, mis meeldib ka neile, kes muidu lugeda ei
armastanud. (Nagu Baudelaire'i "Raibe" meeldib neile, kes luulet muidu
ei salli ...) "Flandria päevikus" sain aru, et see kirjanik, selle
raamatu autor, inimene ise on kuhugi jõudnud, mingi arengu läbi teinud
... Varasema raamatu lugemine tundus mingis tobedas mõttes
tagasiminekuna. Mul oli kuskilt jäänud ka mulje, et see on
autobiograafiline ja homoerootikat täis. No, mitte päris nii hullult,
aga selle raamatuga kaasas käivad jutud ajendasid sellesse
ettevaatlikult suhtuma. Ei tahtnud lugemisega muljet Õnnepalust ära
rikkuda. Viimaks, kui ma ta kätte võtsin, sain teda, et ei rikkunudki
...
Homoerootikast tulvil see polnud, kuid kohal oli see teema siiski. Ilmselt üheksakümnendate alguses mõjus see palju jahmatavamalt ja seepärast ka sellised kuuldused raamatu ümber. Kuna kirjutatud on mina-vormis, siis esialgu tekib küll autobiograafilisuse tunne, ent tegelikult oli see ju fiktsioon. Kasutatud nii palju või vähe isiklikku kogemust kui vaja (Õnnepalu vist üldiselt kipub sellele palju toetuma). Jutustus idaeurooplasest, sellest eksootilisest olendist, jutustus piiririigist, mis pole justkui siinpool piiri ega sealpool, mida justkui polekski olemas Euroopa mugavustega harjunud inimesele ...
Lõppeks mulle meeldis. Aga ikka mingi väikese agaga. Oli ja ei olnud ka.
Homoerootikast tulvil see polnud, kuid kohal oli see teema siiski. Ilmselt üheksakümnendate alguses mõjus see palju jahmatavamalt ja seepärast ka sellised kuuldused raamatu ümber. Kuna kirjutatud on mina-vormis, siis esialgu tekib küll autobiograafilisuse tunne, ent tegelikult oli see ju fiktsioon. Kasutatud nii palju või vähe isiklikku kogemust kui vaja (Õnnepalu vist üldiselt kipub sellele palju toetuma). Jutustus idaeurooplasest, sellest eksootilisest olendist, jutustus piiririigist, mis pole justkui siinpool piiri ega sealpool, mida justkui polekski olemas Euroopa mugavustega harjunud inimesele ...
Lõppeks mulle meeldis. Aga ikka mingi väikese agaga. Oli ja ei olnud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar