Ma ei karda

Niccolò Ammaniti

""Kes miskit esimesena leiab, sellele see asi kuulub," oli olnud Kolba otsus.

Kui nii, siis oli augus olev poiss minu."

Mind oli hoiatatud, et see on raamat, mida käest panna ei saa, ma eriti ei uskunud. Ma arvasin, et ma olen tugevam. Ei olnud. Nii ma siis lugesin kõikides loengutes, tänaval jalutades, süües ... jättes muu tähelepanuta. Lugu ise oli kaasahaarav ... Muidugi põnev, aga ka igati hästi jutustatud. Sünge. Lõuna-Itaalia tapvalt kuum suvi. Aasta 1978. Lapsed. Nende mängud - julmad, võistlevad. Nende teod - toored, kurjad, inimlikud, hoolivad ja oi kui reetlikud ... Mitu puutepunkti "Kärbeste jumalaga". Paksu poisi asemel küll paks tüdruk, ent julm laste maailm siiski. Mitte nii julm ehk (kana löödi teibasse küll ...), aga lapsed ja nende oma maailm. Täiskasvanud. Nende saladused, ohtlikud saladused. Oli see siis tõesti lugu laste ja täiskasvanute vastandamisest? Lapseliku süütuse kaotamisest? Ma ei tea. Minu jaoks jäi miski vastuseta. Motiiv jäi arusaamatuks. Mul on tunne, et pean seda raamatut veel lugema ... Raamat oli esialgu mõeldud filmistsenaariumiks ja kuigi lõpuks sai sest romaan, on ka film olemas ... Selline süngus esialgu vaatama ei kutsu.