.

Ei mingeid rabavaid arvustusi. Märgin üles, et ei unustaks.

Arved klaariks

Lydia Davis


"... aga teisalt, kui keegi ütleb: ma armastan sind ka, siis kõlabki see tavaliselt natuke loiult, sest ta ütleb seda vastu, ehkki ei mõtle seda tõsiselt, ja häda on selles, et ma ei saa mitte iialgi teada, kas ta mõtles seda tõsiselt, või järsku ta kunagi ütleb mulle, kas ta mõtles seda tõsiselt või ei, aga praegu pole selle teadasaamiseks mitte mingit moodust ja ma kahetsen, et ma seda tegin, see oli lõks, millesse ma ei kavatsenud teda püüda, ma saan aru küll, et see oli lõks, sest ma tean, et kui ta poleks üldse mitte midagi öelnud, oleks ka see haiget teinud, justkui võtaks ta minu käest midagi, lihtsalt võtaks selle vastu ja omalt poolt midagi ei annaks, nii et ta tõesti pidi, kas või ainult selleks, et minu vastu lahke olla, ta pidi seda ütlema ja praegu ma tõesti ei tea, kas ta mõtles seda tõsiselt."

Lühivormid paeluvad mind üllatuslikult üha enam. Luule niikuinii, aga viimasel ajal ka jutud. Need peavad olema palju täpsemad ja kontsentreeritumad kui romaanid, palju süvenenumalt kirjutatud. Romaanis võid olla siin-seal hajevil, üldmulje ei kannata paarist kohast. Jutu puhul tuleb olla täpne igas hetkes. Midagi ei tohi olla üle, midagi ei tohi olla puudu.

Teine asi, mis mind paelub on igapäev, lihtsad inimesed. Õigemini lihtsalt inimesed. Siin ongi erinevad jutud erinevatest inimestest. Enamasti on peategelased veidi veidrad, aga mitte rohkem kui igaüks meist. Ja nad analüüsivad end lõputult, ennast ja oma elu. Nagu meiegi tihti ... Et mis läks valesti ja kas kõigel üldse on mingit mõtet.

Ilmselt langes kõik kokku: teemad, hea meeleolu, rannas lugemine jne. Igatahes sobis mulle praegu 100%. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar