Paradiis

Tõnu Õnnepalu

„Ja mu süda oli alati kerge. [...] Ma uskusin, et ma jõuan veel ükskord kuhugi ja kohtan kedagi. Salajas, ma arvan, me oleme kõik väga usklikud. Muidu me üldse ei elaks. Ja me vist ei jaksaks elada ka siis, kui me teaksime, kui kaua see kõik aega võtab. Kasvõi see, et ma kohtaksin Sind. Ja et ma olen siis juba peaaegu vana. Ometi, nüüd ma vaatan: paremini see ei saagi olla ja Jumal on ikka väga tark. Sest mida mul siis oleks Sulle jutustada olnud?“

Ma arvasin, et nii kui selle raamatu endale saan, hakkan lugema ... Ei hakanud. Seisis teine tükk aega riiulil. Lehitsesin aeg-ajalt, aga lugema ei kiskunud. Püüdsin. Lugesin esimese lõigu, ei midagi ... Natukese aja pärast lugesin esimese lehe, ikka mitte midagi ... "Paradiis" sai seega vaevalise alguse. Aga kuna mu usk Õnnepalusse oli tugev, püüdsin ikka edasi ... ja hea, et ikka alguse sai, sest lugemine ise polnud sugugi vaevaline.

Jälle kord pean tõdema, et mulle nii sobib Õnnepalu stiil. Aga see vajab veidi sisseelamist. Ja veidi ka muidu harjumist ... sest mis see siis ka ära ei ole? Kirjutada lihtsalt oma päevast ja mittemidagitegemisest ja kaevulkäimisest ja siis anda raamat välja ... Ju siis ikka päris niisama ei ole. Seitse päeva. Nagu Jumalal. Kuus päeva kirjutamiseks ja seitsmes puhkamiseks, et näha, kas see ka hea on. On küll.