.

Ei mingeid rabavaid arvustusi. Märgin üles, et ei unustaks.

Minu Ameerika I, II ja III osa

Epp Petrone


"Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003-2006"

"Veidrikke siin jätkub. .. Kui näiteks mõelda 19. sajandi näljahädas olevale iiri talupojale: kas oodata ja loota, et järgmisel aastal tuleb parem ilm ja saak, või pakkida asjad ja ronida kogu perega laeva, mis nädalate kaupa merel loksub ja hea õnne korral pärale jõuab, ning tagasi sünnimaale ei saa sa võib-olla enam kunagi ... Normaalne inimene jääb ikka uut kevadet ootama, aga tulevane ameeriklane ronib laeva."

Ameerikaga pole mul mingit kokkupuudet olnud, mulje on kujunenud ilmselt ikka vaid juttudest ja mis seal salata, üldistest eelarvamustest. Ega see raamat neid ümber lükanud, pigem ikka süvendas. Kontrast minu jaoks normaalsega oli nii suur, jah, ma olen see eestlased söövad metsas marju inimene ... Me kõik ju oleme? Igatahes oli Ameerikamaa esimene osa mõnus artiklite kogum, mis just paraja huumorihulga, veidikese maailmavalu ja piisava informatiivsusega paotas ust Ameerika tänapäevasesse kultuuri ja mõtlemisse. Märksõnadena jäid meelde ikka söömiskultus ja tarbimismaania.




"Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007"

"Kui eestlane ostab maja, siis ta (vist ikka veel?) mõtleb, kuidas ta kevadel õunapuid istutab ja kuidas tema lapselapsed saavad kunagi aastakümnete pärast siit suuri õunu süüa.
Kui ameeriklane ostab maja, siis mõtleb ta, missuguseid ümberkorraldusitasub aias või majas ette võtta, et tõsta edasimüügihinda."
 

Mõnus jätk esimesele Ameerikaraamatule. Teemadering laienes veidi, toon jäi samaks: tingimusteta armastus ja püüe mõista endale lähedasi ei lubanud liigset (ja mõttetut) kritiseerimist. Kontrastset on ju selletagi palju! Kirjeldused ameeriklaste pühadest (üdini kommertslikud jõulud!), lõpututest hirmudest (pisikutes terroristide ja loodusõnnetusteni) ja sekka ka perekondlikke seiku.





"Minu Ameerika 3. Kriisis"

"Ameeriklaste esimene käsk, mõtlen ma omaette: sina ei tohi mitte vaene olla!"

Kolmas Ameerikamaaraamat on teistest veidi erinev. Eelmised on justkui üldistavamad ja laiemalt haaravad, kerge huumoriga, ent mitte liialt analüüsivad. Kolmas osa on keskendunud kindlale ajavahemikule, mille jooksul toimub maailmas ja muidugi USAs palju murrangulist, muuhulgas majanduskriis ja presidendivalimised.

Ses raamatus on palju rohkem jõuetut nukrust. Tekstidesse on hiilinud tüdimus ja väsimus, raske on elada koos lähedastega, kellega põhimõttelised asjad ei klapi. Autori soov  muuta üht tarbimisreligiooni jüngriperekonda veidigi kokkuhoidlikumaks on tuuleveskitega võitlemine ... Ikka jälle tõmbab ta välja päevasel ajal põlevaid jõulukaunistusi, ja natukese aja pärast jälle ... ikka ja jälle kordab ta, et plastist ja patareidega kinke nad ei oota, aga ometi kuhjuvad igal aastal kümned ja kümned sellised kingid ühele hiiglaslikule pööningule, järgmisel aastal jälle uued. Ja selle kõige vastu ei saagi üks väike inimene, kes tuleb teisest kultuurist ja teistest arusaamadest. Aga kogu selle süütundega peab see inimene ise hakkama saama. Jah, raamat on kriisist. Ja rohkem kui majanduskriisist on raamat inimeste kriisist. Ikka sööd ja sööd, tarbid ja tarbid, ise taipamata, et puudu on ju midagi muud. Sellistel hetkedel on mul hea meel, et meie siin Eestis oleme vaesed. Vaesuse tõttu on meile palju alles jäänud, nt Tallinna vanalinn (keskaegne Pariis võeti ju kogu täiega maha ... ) ja muuhulgas ka sisemine sund käia vahel metsas või mere ääres, jalutada, teha ise moosi ja hoidiseid, kududa lapsele üks kampsun.

Loomulikult autor armastab ka Ameerikat, kuidas muidu. Hoolib ja armastab, seepärast muretseb ... nagu ikka lähedastega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar